Kas on siin peale minu veel keegi, kes tahab õppida veterinaariks? Mina pean seda huvitavaks ametiks, kuid ma ei suudaks ise elusees loomi magama panna . Sellepärast ei sobi see amet mulle. Tahaks siis teada, mida tuleb arvestada veterinaariks õppimise puhul? Kus üldse saab veterinaariks õppida? Kust ma teaksin, et töö mulle sobib?

Kui sulle meeldivad loomad, kannatad verd, oskad keemiat ja bioloogiat (sest sa pead gümnaasiumi lõpus keemia/bioloogia eksami tegema+inglise keele oskus, sest tänapäeval kasutatakse ka välisõppejõude) ja oled tugeva närviga- siis ma soovitan sul hakata veterinaariks, sest nende järgi on nõudlust ning tööst sul puudust ei tuleks. Mis puudutab loomade "magama panemisse", siis ega veterinaari töö ei koosne ainult loomade uinutamisest. Samas oled sa ka päris noor ja sinu maailmavaated muutuvad veel palju kordi, seega mõne aasta pärast ei näe sa enam loomade magama panemises enam mingi vastumeelset. Ehk.

Seda, kas sulle see amet sobiks saad sa tead vaid sina ise. Küll aga otsi võimalusi minna kuhugi abiks vms, et näha ja puutuda kokku vet tööga.

Veterinaariat saab õppida EMÜ's- http://vl.emu.ee/ Ma ei tea, kas ka Tartu Ülikoolis saab õppida, aga seda saad sa ka ise vist uurida.

Loomad mulle iseenesest meeldivad, verd ma kannatan, keemiat pole õppinud, kuid bioloogiast saan veidi tuupides jagu. Inglise keele oskus on üsna okei hetkel, (kunagi on kindlasti paljupalju parem).
Magama panemise poole pealt, isa ütles ka, et kui asja mõistusega võtta ei tohiks sellest probleemi tulla. Ainuke asi, mis mulle veterinaaria juures veidi vastumeelne on, on see, et ma ei saa KOHE minna üle hobuste alale, pean hakkama ka veiste jm. suurloomade anatoomiat õppima. Vanaema oli loomaarst, rääkis sellest igasugu jubedaid lugusid. Sellest ajast peale olen kahtlema hakanud. Üldiselt jah, olen veel noor ja viie aasta pärast võivad mul hoopis teised eelistused ja maailmavaated olla. Siis lähen äkki hoopis küünetehnikuks õppima . Aga olen kindel, et siin on ka teisi, kellel on läbi pea jooksnud mõte õppida veterinaariks...

Ma olen tõsiselt kaalunud seda mõtet. Siis säästaks enda hobuse pealt raha ka ju Ja saaksid kohe aidata hobust. Veretaluvus on mul üllatavalt hea , bioloogia on okei jne. Aga paar aastat on ikka veel aega.

Isa soovitas , et kui ma ikka soovin hobustega edasi tegeleda siis peaks ülikooli õppima minema. Ma ise arvan , et enne pean ikka kõvasti harjutama "eluspüsimist" , kuna tavaliselt hakkab mul paha ja pilt kaob eest.
Viimati kui mu isast kassi gastreeriti , pidin ma teda alguses süstide ajal paigal hoidma . Kass sai natuke aega juba uneleda kui mul viskas pildi eest.
Õnneks see pole suur viga.Loomulikult pole ma kindel , aga noh võiks ju õppida ka. Toob suht palju sisse ja kui oma hopa saan siis on ju lihtsam ka. Saan ise kõik korda ajada , pole veterinaari vaja kutsuda.

Tartus on ikka minu teada , mul yks tuttav 6pib minu teada tartus , aga pead ei anna .

Vere kannatamine ning biloogia ja keemia alased teadmised on üks asi, aga õppemaks mitteriigieelarvelistele kohtadele on 80 500 krooni aastas ja õpe kestab 6 aastat. See toob ikka maapeale tagasi. Riigieelarvelisi kohti on 30 ja mitte eelarvelisi 25. Samas kui mul õnnestub saada sisse nö. riigi kulul siis lähen 100%. Lootus sureb viimasena.

No, bioloogia ja keemia on nagu aluseks. See, kas sa sisse saad või mitte on juba omaette ooper

Jaa , eks raha on ka on ka suur tegur. Aga ma selline tauno , vist venemaal odavam . Peab uurima .

Lugesin mingit ürgaegset OmaHobu. Seal oli artikkel Hannoveri ülikoolis loomaarstiks õppimisest. Peale selle artikli lugemisty otsustasin, et MINA küll loomaarstiks ei hakka - olen liiga laisk . See on meeletult raske, mida seal kõik õppima peab - peab tegema loomade igat luu kumerust ja selle nimetust jne. Lisaks on seal veel ka selline asi nagu "tapamajapraktika" (mitte et ma teaks, mis see tähendab). Ja siis on seal veel üks elus lehm, kellele on auk sisse tehtud ja kelle siseorganeid katsuda saab. See toimub küll kõik kaugel Saksamaal, kuid ma väga ei usu, et Eestis veterinaariks saamine lihtsam oleks.( Küll sai nüüd pikk ja seosetu postitus )

Ära heida meelt õppimise pärast. Arstiks olemine, ükskõik, keda sa ravid, on suur vastutus ja sellepärast peabki palju õppima.

Oma Hobu 2007nda aasta augusti numbris oli ka päris hea artikkel loomaarsti päevast.

Jaa...ma lugesin ja sai palju hirnuda...